Seikluspäev 2012
Seikluspäev tuli taas ja tuli suuremalt kui eales varem!
Veel 26. aprilli hommikul saabus korraldusmeeskonnale TTÜ haldusosakonnast kiri, et ürituse läbiviimiseks puudub luba. Poisid aga manasid endale kõige asjalikumad näod ette ning pikast kahenädalasest protsessist sai hoobilt kümme minutit moraali kuulamist. Läbirääkimised ilmataadi ning 14 sponsoriga olid edukad, mistõttu võis haruldlasel kombel vihmavaba, kaalukalt läbimõeldud läbi kõigi aegade suurima auhinnafondiga seikluspäev alata.
Kell 17.00 kogunes VI õppehoone juurde karvaseid ja sulelisi, spordipoisse ja noormehi, kes olid valmis koha peal soovijaile saia röstima. Võistkondadele loeti sõnad peale, anti kaart vajalike juhistega ning saadeti oma esimese punkti poole teele. Kokku oli neljateistkümnel võistkonnal tarvis enne finaalvõistlust üles leida üheksa punkti, kus tuli sooritada erinevaid ülesandeid. Sõltuvalt sooritustest, sai panna punktipõhiselt võistkonnad pingeritta, mille alusel toimus tulemuste kokkuvõtmine.
Rattavahetus
Ülesanne selles punktis oli iseenesest mõistetav- vahetada autol ratast. Kõige meeldejäävam oli üks tubli neiu Ehitusteaduskonnast, kes oma meeskonna eest võistlustulle asus ning väga nobedalt ratta ära vahetas. Parima aja sai kirja Täitsa Savi/Mõigu KEK esindaja Taavi „Rattavõti“ Toomla, kes on rattaid vahetanud juba 2-aastasest saati, alustades oma mänguautol. Ülesandega said hakkama lõpuks kõik. Kõige keerulisemaks osutus neil, enne keda oli mõni härg poldid juba loomajõuga kinni keeranud.
Keevitamine
Ülesandeks oli kokku keevitada kaks roosteavabast terasest juppi. Parima tulemuse sai võistkond, kes sai ülesandega hakkama kõige kiiremini ning kelle keevisõmbluse oleks kohtunikud visuaalsel hindamisel saatnud keevisõmbluste iludusvõistlusele. Keevitus pidi olema kvaliteetne, ühtlane ning tükid pidid olema ilusasti omavahel kokku sulanud. Tähelepanuväärne oli tüdruk, kes esimest korda keevitas, saades sealjuures suurepäraselt hakkama. Samuti leidus mitmeid mittemehaanikutest „keevitusneitseid“, kes ka väga ilusa keevise said. Asjatundjatest mehaanikud, kes kohe õmblust jooksma ei saanud, teadsid asjast palju: küll oli elektrood vale, vool vale ja materjal vale. Keemikud aga lähenesid asjale nii, et said samade valede parameetrite juures pea perfektse õmbluse. Kohtunikud võtsid lahkesti vastu ka meeskonna Klemmid poolt pakutud pistise röstsaia näol, mida kohapeal valmistati.
Koost
Tipika poe juures ootas võistlejaid juppideks võetud reduktor, mis tuli kiireima soorituse peale panna kokku ning seejärel võtta uuesti lahti. Aeg läks käima hetkest, kui midagi puudutati, mille teavitamisel kasutasid umbes pooled meeskonnad esmalt vaatlusmeetodit, et suurendada enda väljavaateid kiireimale ajale. Kiireima ajaga ca. 3 minutit tegi teistele silmad ette võistkond Maire Aunaste ning kõige pikem kirjasaanud aeg oli peale kõikvõimalikke katsetatud kokkupanekuformatsioone veidi üle 13 minuti. Eraldi võiks välja tuua ka Keemikud, kes esimese katsega reduktori õigesti kokku said isegi, kui võtmete kasutamine neil üsna kentsakalt käis. Kuna meeskonnad tulid vahetult just Tudengimaja punktist, kus asjatundjad said küllalt kähku ülesandega ühele poole, oli see punkt meeskondade edaspidiseks hajutajaks. Peale esimest kolme meeskonda, kes tulid samuti üksteise järel, oli punktis pidevalt keegi- vahepeal suisa 5 meeskonda korraga nii, et tarvis oli kahe lisaülesande lahendamiseks moodustada lisaülesandele eraldi järjekord. Olgu ka öeldud, et lisaülesandeidki said üsna geniaalsed lahendused.
Õllekastide ladumine
Ühikatevahelisel haljasalal keset asfalteeritud kõnniteed ootasid meeskondi 27 õllekasti, mis oli tarvis üksteise otsa laduda. Taktikaid oli mitmeid- kes ajas naised eemale, kes pani naised laduma, kes ronis koos kastidega kõrgemale, kes tõstis alumisi kaste, et uued kastid vahele panna. Küll jäädi ise kastide alla ning jäi ka telk kastide alla. Täitsa Savi/Mõigu KEK sai kõik kastid üksteise otsa laotud, mis kõrge torni stabiilsustingimusi arvestades polnud üldse nii lihtne ülesanne. Viimased meeskonnad said endale juba korduvalt puruks kukkunud kastid, mis tegi ülesande sooritamise veelgi keerulisemaks. Sellest hoolimata aga tulid kõik, ka kastinatsid, tublisti toime!
Suurus pole oluline
Esimene võistkond saabus TTÜ Spordihoone juures asuvasse punkti just hetkel, kui kõik vajalik oli üles sätitud. Ülesandeks oli erinevate detailide grupid panna suuruse järgi järjekorda, kuid seda kõike eemalt. Võistkonnad said punktivanemaid juhendada, et nad lehtvõtmed, padrunid, poldid ja mutrid meeskondade silmamõõdu järgi paika seaksid. Juba esimene meeskond sai oma ülesandega edukalt hakkama, kusjuures andis kohe ka tagasisidet, kuidas ülesannet järgmiste võistkondade jaoks huvitavamaks ning lihtsamaks teha. Üldiselt saadi kõikide võistkondade puhul edukalt hakkama, kuid tõdemus oli see, et kõikidel meeskondadel esines vähem või rohkem kommunikatsiooniprobleeme- aga ega me niisama mehaanikat ei õpi. Enim suutsid punktivanemaid segadusse ajada peomeeleolulised, kes läbisegi tegevusi delegeerisid. Esimese tunni jooksul käis punktist läbi juba kümme meeskonda, mistõttu hüppas rahvamasside ohjeldamise tarvis ka politseipatrull läbi.
Vigur
Võistkondadele sai ülesandeks kanda presendi peal topsitäit mutreid, kusjuures ei tohtinud tops seejuures ümber kukkuda. Esimese kukkumise eest saadi noomitus, kuid hiljem lisandusid juba trahvisekundid. Valdavalt läbiti rada rahulikult ning keskendunult, aga erandina võib mõnglite ja röstsaiaga Klemmid taaskord välja tuua seetõttu, et nad uskumatul kombel raja rekordi püstitasid. Tark ei torma, kuid just tänu sellele, et nad raja läbi jooksid, nad kiireima aja saidki. Punktivanemate näo võttis naerule ka meesterahvas, kes väljus autost ning küsis kas on taas käima lükatud ülelinnaline orienteerumine, mis oli edukas üritustesari aastal 1995, kus ka härra ise osalenud oli.
Nuputamine
Nuputada oli tarvis kuidas vett täis kausist münt vett puudutamata kätte saada. Kasutada oli selle jaoks küünal ning klaaspurk. Ülesande seletamise ajal ei ilmutanud meeskonnad arusaamisemärke ning pigem kibelesid juba eos reegleid väänama. Taheti münti tikuga tõugata ja purgiga vett välja tõsta, kuid seepeale oli võistkondadel pisukest etteütlemist tarvis. Ilma igasugu etteütlemiseta sai vaid üks võistkond hakkama, sest üks meeskonnaliikmetest oli sama asja kunagi Ottotriinu saatest näinud. Oli ka võistkondi, kellele tuli asi puust ja punaselt ette teha, mille järel ikka alati hakkama ei saadud, kuid no worries, pidu läheb ikka edasi! Ilmataadiga oleks pidanud ikka tuule osas ka rääkima, aga vedas, et ta päikesegi meile saatis!
Monsteri punkt
Punktis midagi väga tähelepanuväärset ei toimunud, kuid ometi oli võistlejate nägudest peale reeglite seletamist võimalik välja lugeda pehmelt öeldes küsimärke. Oli ka võistkondi, kellele piisas ühest korrast seletamisest. Ülesande käigus joodi Monsterit ning seoti köit ümber puude nii, et köis ei oleks sõlmes, ei toetuks okstele, ei teeks puule tiiru peale ega puudutaks maad. Tundus, et ülesanne oli fun ning võistkonnad paistsid ülesannet sooritades keskendud olevat. Viimast muidugi paari peomeeleolus erandiga. Parim aeg ülesande sooritamisel oli 27 sekundit ning kõige kehvem aeg oli umbes kolm ja pool minutit.
Tudengimaja punkt
Tudengimajas rivistati võistkonnad kahekaupa üksteise vastu üles, et mängida Flipcup’i. Mängu tarbeks oli valik harukordselt lai- topsi täiteks pakuti õlut ning esmakordselt ka vett. Vedelik tuli alla kulistada ning seejärel tuli tagurpidi olev tops laua serva pealt saltosid tegema panna. Kui sellega hakkama saadi, oli kord järgmise võistkonnaliikme käes ning nõnda lennukalt läbisidki kõik 14 meeskonda ülesande.
Kui rehvitolmused ning keevitushõngulised riided said nurka heidetud, kogunesid võistkonnad peale vahekokkuvõtete tegemist taaskord juba tudengimajas, kus esikohtade nimel asusid võistlusesse kolm vähim punkte saanud meeskonda: Täitsa Savi/Mõigu KEK, Itroonikud ning võistkondade Maire Aunaste ning Ema ja Pojad puudumisel võistkond RüSi Ja MaMa.
Esimese võistlusena pidid kõik võistkonnaliikmed järjestikku keerutama kümme ringi ning seejärel ringleva silmavaatega jooksma verstapostini ning tagasi. Sellele võistlusele järgnes keti tegemine võistlejate riietest, kusjuures pidi kett olema ühes tükis, ei tohtinud katkeda. Pikima keti, mis ulatus Tudengimaja saali ühest otsast teise ja veel poolele maale tagasi, tegi meeskond Täitsa Savi/Mõigu KEK, kes ka eelmise ülesande edukalt sooritas, mis garanteeris meeskonnale esikoha. Teise koha üle ei suutnud otsustada küsimus mehaanika valdkonnast, mistõttu loovutati auväärne hõbe meeskonnale, kes ennast kõige kiiremini uuesti riidesse saab ning sedasi pididki RüSi Ja MaMa-le alla vanduma Itroonikud. Peale tulemuste selgumist hakkas rahvast muudkui kogunema ning igaüks sai tähistada endale meelepäraselt!
Võib öelda, et leidus võistlejaid, kes said mõnda ülesannet lahendades esmakordselt oma käe valgeks ning seetõttu õnnestus meil kindlasti populariseerida MEHAANIKAteaduskonda! Kõik punktides olnud abilised said samuti oma ülesannetega suurepäraselt hakkama ning said preemiaks tulla peole ning kohati isegi punkti kogunenud taara endale jätta! Üritusel õnnestus MehÜN-i traditsiooniliste ürituste alla kuuludes lippu kõrgel hoida ning tegi comebacki kindlasti pauguga!
Suur aplaus Silverile, osa sellest aplausist ka Taavile, kübeke Saksile ja järelejäänu kõikidele tublidele abilistele!
Kärt
Riho pildid:
Heliisi pildid Monsteri punktist:
http://www.snap.ee/user/heliisp/album/seikluspaev