Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Katrin Nyman-Metcalf: uued tuuled õigusteaduses
Professor Katrin Nyman-Metcalf on õigusteadlane. Harjumuspäraselt mõtleme juristide peale siis, kui on vaja ajada perekonnaasju, lahendada pärimisvaidlusi, midagi tõendada, keegi on kuriteo korda saatnud.
Seega - perekonnaõigus, kriminaalõigus jne. Nii on olnud aastasadu. Seoses üleilmastumi-sega räägitakse järjest sagedamini riikidevahelistest kokkulepetest ehk rahvusvahelisest õigusest. Samas pole sõlmitud ühtegi üleilmset kokkulepet, mis kehtiks üle kogu maailma, mistõttu ei maksa üllatuda, kui mõni riik saab asjadest aru teistmoodi kui teised. Ta pole neid kokkuleppeid ju kunagi tunnistanudki. Aga niisuguste ühis-arusaamade ja regulatsioonide poole püüeldakse. Tehnoloogia arenedes on hakatud reguleerima ka uusi valdkondi nagu meedia, IT, internet ja telekommunikatsioon, e-valitsemine, tegevus ilmaruumis -moodsa aja asju, mis just nagu ei kuulugi kellelegi. Kokkuleppeid selle kohta, kuidas neis toimetada, on ometigi vaja. Kas seadusandlus jõuab tehnilise arenguga kaasas käia?
Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudis veab sellealast tööd ja õpet professor Katrin Nyman-Metcalf, keda küsitles Toomas Tiivel.
Kuidas Teie pere Rootsi sattus?
Vanavanemad põgenesid 1944. aastal Rootsi. Minu vanemad olid siis alles lapsed ja tutvusid hiljem Rootsis, Eesti pagulasorganisatsioonide kaudu. Põgenemise põhjused ja olud olid peredel veidi erinevad: isapoolne vanavanaisa oli eestirootslane, tänu millele oli neil lihtsam 1944. aasta suvel Rootsi pääseda. Peamine lahkumise põhjus oli kartus, et pojad (mu isa ja ta kaks venda) mobiliseeritakse - nad olid just parajas vanuses. Nagu paljud, arvasid ka mu vanavanemad, et pagulus on lühike ja peatselt pöördutakse koju tagasi. Mu isapoolne vanaisa ei aktsepteerinud kunagi majast ja maast ilmajäämist ning kirjutas isegi Nõukogude ajal mitmeid kirju, et kinnitada omandit oma ehitatud majale Kuivajõel, Kose-Uuemõisas. Ema perekond pidi põgenema dramaatilisemas olukorras, väikese paadiga läbi sügistormi. Emapoolse vanaisa töö Virumaa maavalitsuses oli selline, et teda ja ta perekonda oodanuks venelaste tagasitulekul kindlasti küüditamine.
Minu sündides olid mu vanemad paarkümmend aastat Rootsis elanud, aga kasvasin täiesti eestikeelses ja -meelses perekonnas. Ei oska ette kujutada, et oleksime kodus rääkinud rootsi keelt või jälginud rootsi traditsioone. Ma ei ole ennast kunagi rootslasena tundnud, mul ei ole juba kaua enam Rootsi passi. Kolisin Rootsist ära ammu enne seda, kui 2004. aastal Eestisse asusin - olen jõudnud elada veel mitmes riigis. Ega Rootsil midagi viga ei ole, aga see maa on hoopis teistsuguse mentaliteediga inimestele kui mina, Rootsi ja Eesti ühiskond on kaunis erinevad. Näiliselt paistavad need ehk sarnased, kuna paikneme lähestikku ja meid köidavad ajaloolised sidemed. Aga Rootsis on väga oluline turvalisus, mis tähendab, et riske ei võeta, keegi ei taha silma paista, otsuseid tehakse äärmiselt aeglaselt. Turvalisus ja homogeensus ei ole mind kunagi meelitanud.
Õppisite mainekas Uppsala ülikoolis. Miks juura? Mis selles võlus? Kuidas kujutasite ette oma tuleviku tööd?
Kui oleksin osanud ette kujutada oma tänast tööd, oleksin sellest unistanud kohe õpingute alguses või isegi varem. Minu rahvusvaheline, väga vahelduv, tihti pingeline, aga alati põnev töö istub mulle täielikult. Ent mitmel töökohal ja mitmes riigis töötamine on kaunis ebatavaline ja oli seda veel enam siis, kui õpinguid alustasin.
Mind on alati huvitanud rahvusvaheline õigus. „Tavaline" juura, nagu näiteks perekonnaöigus või kriminaalõigus, mitte kunagi. Juura kui ala sobib mulle jätkuvalt, kuna naudin probleemide lahendamist. Ka meeldib mulle õigusteaduse filosoofilisem külg: miks peaksime midagi tegema, kes tohib keda ja kuidas käskida ja miks? Eriti huvitav on see just rahvusvahelises õiguses, kus puudub nii seadusandja kui ka täidesaatev jõud, ja peab katsuma muud moodi lahendusi leida.
Teisalt on mind alati huvitanud tehnoloogia. Veidi kaalusin ka inseneriks õppimist, aga olles koolis tugevam humanitaarainetes, valisin lihtsama tee. Juba magistritööst alates olen tegelenud teemadega, kus juura ja tehnoloogia kokku puutuvad. Magistritöö oli autotööstusest ja sellest, kuidas heitgaase puudutavad reeglid võivad põhjustada kaubandus-tõrkeid. Doktoritöö valmis kosmoseõigusest. Mu peamine töö tänapäeval on seotud kommunikatsiooniõigusega - telekom, meedia ja e-valitsemine.
Õpetate praegu TTÜ tudengeid. Kuidas on õigusteaduse õpetus võrreldes Teie õpinguaastatega muutunud?
Eks siin on nii erinevusi, mis tingitud ajast, kui ka neid, mis tingitud Rootsi ja Eesti erinevustest. Olen õpetanud ka Uppsalas, kui kirjutasin doktoritööd, ning Riias ja Gruusias. Üldiselt paistab, et üliõpilased on nüüd andekamad ja sihikindlamad - vähemalt juuratudengid. Minu õpinguaegadel oli tavaline tudeerida pikalt ja elada mõnusat (kuigi vaest) üliõpilaselu, elatades ennast lisatöödest.
Tänapäeva üliõpilastel on kindlasti vähem respekti professorite vastu. Mõnes mõttes on see hea: ma pooldan arutelu ja kriitilist mõtlemist akadeemilises maailmas. Aga kui esimese kursuse üliõpilased vaidlustavad, mis aineid neil vaja on, või kui üliõpilane nõuab lisaeksamit, sest kavatseb eksami ajal sõita puhkama, siis mõtled küll, et veidi rohkem aukartust ei oleks halb.
Sisuliselt on õigusteadus muutunud rahvusvahelisemaks, eriti Euroopa Liidu kaudu. Kui mina Rootsis 1980. aastate lõpus Euroopa Liidu õiguse üheks oma erialaks valisin, leidsid paljud, et see on vähestele entusiastidele, kes ihkavad välismaale tööle. Raske oli koguda kursuseks piisavalt inimesi. Pole siis ime, et astudes mõned aastad hiljem EL-i, ei olnud Rootsi eriti hästi ette valmistatud.
Veel üks suur muudatus on see, et tänapäeval ei saa õppida peaaegu ühtegi ala, õppimata vähemalt teatud määral ka teisi, seotud alasid. Näiteks vajab igaüks IT-alaseid teadmisi. Interdistsiplinaarsus on kindlasti palju suurem. Keegi ei kujuta enam ette, et teeb eluaeg ühte ja sama „kitsast" asja. Aga kuigi õigusõpe on muutunud interdistsiplinaarsuse ja rahvusvahelisuse suunas, on vaja veelgi rohkem sinnapoole liikuda. Kahjuks on juristid jätkuvalt liiga "konservatiivsed".
Meie tehnoloogiaõiguse õppetool ja magistriõpe Tallinna Tehnikaülikoolis on samm avatuse ja innovaatilisuse poole. On hea meel tõdeda, et oleme hästi arenemas - sarnaseid õppetoole mitmel pool Euroopas alles luuakse.
Olete enne tulekut Eestisse töötanud paljudes riikides -Rootsis, Suurbritannias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Lätis, Austrias, Gruusias. Mida olete seal teinud?
Töötan jätkuvalt eri riikides - külastan umbes 25 riiki aastas. Kokku olen käinud 83 riigis ja rohkem kui kaks aastat elanud kuuel maal: Eestis, Rootsis, Inglismaal, Bosnias ja Hertsegoviinas, Lätis, Austrias. Pikemalt olen töötanud ka Gruusias, Palestiinas, Albaanias. Peamine põhjus - see meeldib mulle. Tihti küsitakse, kas ma sellest ei väsi, aga senini ei ole väsinud. Samas olen üha nõudlikum reisimise - lendude ja hotellide - mugavuse suhtes.
Täpsemad põhjused eri riikides töötamiseks on olnud erinevad. Osalen juba kaua eksperdina rahvusvahelistes projektides, peamiselt kommunikatsiooniõiguse alal. Viimasel ajal aina rohkem ka e-valit-semise teemal. Nõustan valitsusi, analüüsin seadusandlust või aitan selle kirjutamise juures, koolitan. Rahastajad on kas riigid ise või rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Euroopa Liit, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon OSCE või Maailmapank. Olles kord sellesse maailma sattunud, nõustunud igale poole sõitma ja tegema korraliku tööd, tuleb pakkumine pakkumise järele. Uusi huvitavaid projekte leida ei ole raske, pigem on raske valida, ja kahjuks peab paljust huvitavast ka ära ütlema. Kuna töötan nüüd nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui ka e-Riigi Akadeemias, teen viimasel ajal veidi vähem muid projekte. Reisin vähem kui kümme aastat tagasi (näiteks Viini-perioodil kulus reisimisele rohkem kui pool mu ajast), aga paljudega võrreldes muidugi jätkuvalt rohkesti: umbes kolmandiku ajast.
Osa minu kolimisi on olnud tingitud pigem muudest asjaoludest. Inglismaale kolisin abikaasa pärast, kes oli inglane. Tema surmaga 1996. aastal oli seotud kolimine Bosniasse: vajasin midagi uut, et oleks jaksu edasi elada. Võimalus minna Sarajevosse, et ehitada seal üles kommunikatsiooni regulatsioon, oli just niisugune väljakutse. Tööd oli palju, olukord oli pingeline. Töö kõrvalt valmis doktoritöö.
Riiga läksin äsja avatud Riia juriidilisse kõrgkooli (Riga Graduate School of Law, RGSL). See oli vahetult pärast doktoritöö kaitsmist, kui tundsin, et tahan teha akadeemilist tööd. Samas adusin varsti, et parem oleks akadeemiline ja praktiline töö ühendada, ja ega ma ainult ühel töökohal, ühes paigas, ei oskagi olla. Kui siis paar aastat hiljem pakuti tööd ühe Austria konsultatsioonifirma juures, otsustasin selle vastu võtta. Viini jäin neljaks aastaks, sest töötasin sel perioodil palju Balkani maades (Bosnias, Serbias, Makedoonias, Kosovos, Bulgaarias) ja Viinist on sinna väga hea ühendus; vahel sõitsin lendamisest väsinuna isegi oma autoga.
Tallinnas alustasin tööd 2000. aastal, kui elasin Riias. Õpetasin Concordia Ülikoolis, millest pärast sai Audentes ja viimaks osa Tallinna Tehnikaülikoolist. Päriselt kolisin Tallinna 2004. aastal, kui ostsin korteri kesklinnas. Eestisse kolimise mõte oli mul olnud taasiseseisvumisest saadik, aga eri põhjustel polnud see varem teostunud. Olen väga rahul. Kuigi reisin jätkuvalt ja ehk lähen kunagi jälle mujale tööle, siis Eestist ma ära ei koli. Siin on väga hea elada. Ja mul on, millega võrrelda.
Teie doktoritöö valmis kosmoseõigusest. Mida see endast kujutab? Milles on suudetud kokku leppida?
Paljud, kes ise teemaga kokku ei puutu, on arvanud, et tegemist on tulnukate või Kuu peale kolimisega. Suures osas on kosmoseõigus siiski vähem ulmeline, näiteks on ses vallas palju tegemist kommunikatsiooniga: nii orbute kui ka raadiosagedusi reguleerivad sarnased reeglid. Need teemad on huvitavad, kuna tegemist on alaga, mis ei kuulu ühelegi riigile. Aga nii kosmost kui ka sagedusi peavad saama kasutada kõik riigid. See tähendab, et tuleb luua rahvusvahelised reeglid ja tagada, et neid järgitakse.
Kosmoseajastu algul suutsid kaks toonast kos-moseriiki, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit, külma sõja kiuste üllatavalt paljus kokku leppida. Põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et kumbki pool ei teadnud täpselt, mida teine teeb. Muidugi aitas kaasa asjaolu, et alguses tegeleti peamiselt uuringutega (kuigi ka kosmose sõjaväeline kasutus algas varakult) ja sel alal oli lihtsam koosmeelt leida.
Esimene oluline, ehkki mittesiduv, õiguslik dokument kosmose üldise juriidilise staatuse kohta on üks ÜRO peaassamblee resolutsioon aastast 1963.
Juba enne seda, vahetult pärast esimese satelliidi Sputniku õhku saatmist oktoobris 1957, võeti vastu piiratud sisuga resolutsioone peamiselt sõjalise tegevuse piiramiseks kosmoses. Aastast 1967 pärineb siduv kosmoseõiguse konventsioon, millele järgnesid kümmekonna aasta jooksul veel neli konventsiooni, täpsustades eri teemasid, nagu kosmoseobjektide registreerimine ja vastutus. Eriti 1967. aasta konventsiooniga on liitunud mitmed liikmesriigid (Eesti ühines sellega mõned aastad tagasi) ja seda võib pidada kosmose üldiseks seaduseks. Selle põhiprintsiibid rõhutavad, et kosmost tohib kasutada, aga ei tohi omandada. Kasutus peab olema inimkonna heaks. Oma doktoritöös analüüsisin, mis on lubatud kasutamine ja mis on keelatud omandamine, kuna konventsioonid siin selget piiri ei fikseeri. Kosmosetegevus on konventsioonide koostamisest saadik palju muutunud, nii et ei ole selge, mis on mis. Ka ei ole selge, kuidas rakendada ilusat põhimõtet, mille järgi kosmost tohib kasutada üksnes kogu inimkonna hüvanguks: kes seda peaks määrama ja kuidas saaksid seda kasu kõik tunda.
Kosmoseriikide arv on kasvanud. Lisaks on kosmoses aina rohkem erategevust. Kõik see tähendab, et kosmoseõigus on muutunud keerulisemaks, aga ka olulisemaks, ning pakub uusi väljakutseid. Kuidas luua seda õiguskindlust, mida nõuavad erafirmad selleks, et teha investeeringuid? Kuidas kaitsta keskkonda?
Eelmisel aastal töötasin koos Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega Eesti kosmoseprogrammis ja esindasin Eestit rahvusvahelisel kosmosekonverentsil. Saatis ju Eesti 2013. aastal üles esimese satelliidi (eriti tore oli, et see juhtus just minu juubelisünnipäeval - 7. mail 2013). Loodan, et saan ka edaspidi Eesti kosmosetöös kaasa aidata, sest teatud arusaama kosmoseõigusest vajab iga riik ja Eestil kui innovaatilisel start-up riigil on kindlasti võimalus kosmosesse panustada.
Meedia- ja telekommunikatsiooniõiguse eksperdina olete töötanud arengumaades ja konfliktijärgsetes piirkondades. Mida täpsemalt seal teinud olete?
Tegemist on olnud kas seaduste või muude reeglite kirjutamise või analüüsimisega ning nende rakendamise süsteemi ülesehitamisega. Lisaks jagan teavet rahvusvaheliste põhimõtete ja nende praktilise rakendamise kohta. Seda teen meistriklasside kaudu ja juba aastaid koostöös ühe Inglise firmaga. Eelmisel aastal käisime Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Nigeerias ja Sloveenias, oleme korraldanud koolitusi Kesk-Aasia riikidele (Türgis) ja rahvusvahelistele gruppidele, kes tulid kokku Pariisis, Londonis ja Cambridge'is. Varsti lähen Ugandasse. Tegemist on kõrgel tasemel ametnikega; koolitused on intensiivsed ja interaktiivsed ning alati loodud iga grupi vajadusi ja teadmisi silmas pidades. Maailmapanga jaoks olen telekommunikatsiooni koolitusi läbi viinud Kõrgõzstanis, Gruusias ja Afganistanis.
Mõne teise projekti puhul tuleb kauem kohal olla ja töötada igapäevaselt koos vastava riigi ekspertidega, juurutamaks rahvusvahelisi põhimõtteid ja häid tavasid. Edu saavutamiseks on oluline, et ühe riigi lahendusi teisele riigile peale ei surutaks, kuna üldjuhul ei ole see jätkusuutlik ega efektiivne. Ja võib ka küsida, kas see oleks eetiline. Samas võib riik säästa aega, vaeva ja raha, vaadates, kuidas mujal on tehtud. Üks hiljutine huvitav projekt puudutas kohtusüsteemi andmekaitset ning kohtute ja meedia vahekorra organiseerimist Palestiinas. Teine näide on Albaaniast, kus oli tegemist valitsuse infoühiskonna büroo ülesehitamisega - sellest tööst kujunes välja paar e-riigiga seotud projekti. Iraagi kommu-nikatsiooniametit koolitasin reeglipäraselt üle paari aasta, aga tegin seda logistikaprobleemide tõttu Jordaanias.
Aina rohkem on küsimusi, kus ei saa meedia ja telekommunikatsiooni juriidilist olukorda eristada. Näiteks võib võtta interneti: kas see on meedia või telekommunikatsioon?
Vahel on nendel aladel töötamine siiski kaunis erinev. Meedia puhul on peamine sõnavabadus ja selle tagamine praktikas. Teatud reegleid on vaja, kuna sõnavabadus ei ole piiramatu, aga piirangud (näiteks privaatsuse kaitseks või viha ja vägivalla õhutamise vältimiseks) peavad olema selged ja proportsionaalsed. Sel alal olen viimased 4-5 aastat teinud OSCE sõnavabaduse esindaja jaoks mitmeid projekte ringhäälingu digitaliseerimise kohta. Kuigi see võib paista peamiselt tehniline protsess, võib see oluliselt mõjutada meedia vabadust, kättesaadavust ning mitmekesisust. Olen selle teemaga tegelenud näiteks Armeenias, Kasahstanis, Tadžikistanis ja Moldovas. On riike, mis ise kutsuvad väliseksperte, aga tihti on nii, et rahvusvahelised organisatsioonid rahastavad projekte riikides, kus on probleeme sõnavabadusega. Sellises olukorras on paras väljakutse anda parimat nõu, millest üldse kasu on. Mulle ei ole kunagi ette kirjutatud, mida tohib öelda, aga on olnud olukordi, kus kuulajaskond on hoolega välja valitud ja teab juba ette, et paljud nõuanded jäävad kasutamata, nagu näiteks Turkmenistanis. Arvan siiski, et tuleb kasuks, kui vähemalt mõned inimesed kuulevad rahvusvahelisest heast tavast. Niisugused ekspertmissioonid on tihti protsesside algatajad. Kui reisin eraviisiliselt, käin ma ainult demokraatlikes riikides - ma ei kuluta oma raha diktatuurimaades. Aga tööülesannetes olen valmis minema ükskõik kuhu, kus sellest võib mingit kasu olla.
Telekommunikatsioon ning ka e-valitsemise projektid on poliitilisest vaatevinklist mõnevõrra lihtsamad kui meedia, sest tegemist on pigem tehniliste küsimustega ning peaaegu alati on riik ise palunud mõne organisatsiooni kaudu ekspertiisi. Seal tekib hoopis minul kui juristil vahel see huvitav olukord, et kuigi pean koolitusi või seminare seadusandluse ja regulatsiooni kohta, olen tihti ainuke jurist. Kohal on hoopis telekomi-ja IT-inimesed, ning näib, nagu kardaksid juristid innovaatilisi asju. Olen seda kogenud ka Eestis, kus on näha liiga kitsa juuraväljaõppe tulemust. Hea lahenduse leidmiseks on vaja nii juriste, kes tunnevad seadusandluse struktuuri, üldist sisu ja filosoofiat, kui ka erialaspetsialiste.
Veel võin nimetada tööülesandeid, mis puudutavad õigusliku olukorra kaardistamist mingil kindlal eesmärgil. Nimetasite Peruud. Seal käisin rohkem kui kümme aastat tagasi kaardistamas inimõiguste organisatsioonile, milline on inimeste võimalus saada õiglaseid kohtuprotsesse eriti rasketes inimsusevastastes kaasustes, mida tollal oli palju nii Peruus kui ka naaberriigis Colombias, kus sama tööd tegin. Hiljuti kaardistasin Euroopa Liidu jaoks meedia üldist õiguslikku olukorda Serbias. Varsti lähen Türki, et aidata ette valmistada selle riigi astumist Euroopa Liitu.
Mis ikkagi on meedia- ja telekommunikatsiooniõiguse peamised probleemid või küsimused?
Üldiselt on tegemist väga kiire tehnilise arenguga, millega seadusandlus ei jõua alati kaasa minna. Juba nimetasin internetti. Varem oli telekommunikatsiooni ja meedia, eelkõige ringhäälingu vahel õiguslikust vaatevinklist selge erinevus. Telekommunikatsioon on point-to-point, inimesed suhtlevad teineteisega, tehnika on üksnes „toru", mis seda võimaldab. Kui kommunikatsiooni sisu peaks olema keelatud, siis ei ole telekomifirmal sellega mingit pistmist -näiteks kui kaks inimest telefonitsi pangaröövi planeerivad, ei karistata selle eest sidefirmat. Ringhääling on aga point-to-multipoint: kes sõnumit vastu võtab, ei ole teada. Säärases olukorras on traditsiooniliselt riigil teatud õigustatud huvi sisu suhtes, ka sõnavabadusega riikides. Näiteks on keelatud õhutada vaenu ja vägivalda, samuti teatud pornograafia edastamine. Antud juhul vastutab ka kommunikatsiooni levitaja. Aga mis on selles kontekstis internet? See sobib kas mõlemasse kategooriasse või peaks olema hoopis uus kategooria: multipoint-to-multipoint.
Internet on üks näide, aga kiirelt arenev tehnoloogia tekitab ka muid olukordi, kus õiguslik regulatsioon peab suutma adekvaatselt reageerida. Peab vältima ohte, aga samas tagama maksimaalse vabaduse mitte ainult sõnavabaduse näol, aga ka innovaatilisusele.
Olete tegelenud inimõigustega. Mis on siin probleemid? Kas eksisteerivad üleüldised inimõigused või saab rääkida piirkondlikest erinevustest?
Inimõiguste tähtsus on just selles, et need on õigused, mis inimestel on selle pärast, et oleme inimesed. See ei tähenda ainult seda, et ei peaks liiga palju „lubama" piirkondlikke erinevusi, vaid on minu arvates ka põhjus mitte rääkida liiga palju eri gruppide õigustest (naised, seksuaalvähemused, pagulased).
Oluline on hoopis asjaolu, et kõikidel on inimõigused ja need peavad olema tagatud igas olukorras ja igale inimesele. See võib tähendada, et näiteks pagulasel on vaja erilist abi, et saada oma inimõigusi nautida. See tähendab minu arvates ka, et peaks olema iseenesest mõistetav: täiskasvanud inimene tohib vabatahtlikult luua oma kooselu nii, kuidas ise soovib, vaatamata seksuaalsele orientatsioonile, kuna kõigil inimestel on täpselt ühepalju inimõigusi. Põhimõte ja ideaal peaksid kindlasti olema üleüldised inimõigused. Samas ei tohi olla naiivne ja arvata, et iga õigust saab igal pool ühtviisi rakendada. Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused olenevad suurel määral riigi majandustasemest, teatud määral ka poliitilised ja tsiviilõigused. Kultuur, traditsioon, usk - kõik mängib rolli.
Vihjasin juba, et ei usu, et kasu oleks mingite teatud riikide lahenduste pealesurumisest teistele. Teema tuleks tõsta hoopis kõrgemale abstraktsus-tasemele: õigused kui sellised on samad, aga väljundid teatud määral erinevad. Ütlen meelega „teatud määral", kuna kultuurilisi erinevusi ei tohi kasutada ettekäändena õigusi mitte rakendada. Tasakaalu leidmine on siin keeruline. Ma usun väga isiku õigusi, inimese õigust ise otsustada oma elu üle ja demokraatia ülemuslikkust teiste valitsusvormide ees. Nii et ma ei leia, et peaks hoiduma selle propageerimisest - ainult tuleb aru saada, et tee selleni on riigiti erinev.
TTÜs olete hakanud õpetama ja uurima tehnoloogia õigust. Mis see on? Millised on peamised suunad ja probleemid?
Tehnoloogiaõigus käsitleb igasuguseid olukordi, kus tehnoloogia ja õigus kokku puutuvad, nagu mainitud kommunikatsiooniga seotud küsimused ja ka tehnoloogiatööstuse juriidilised probleemid, tehnoloogiaga seotud vastutuse küsimused ja suurel määral ka intellektuaalomand. Lisaks veel see, kuidas paremini rakendada IT-lahendusi juura abiks, näiteks seaduste visualiseerimine ja parem kättesaadavus IT abil.
Ainult mõned näited, miks tehnoloogiaõigust vaja on.
Isejuhtiv auto ei ole enam ulme (Nevada osariigis on selle kohta juba seadus). Kes vastutab, kui niisugune auto tekitab õnnetuse? Kas kasutaja, tarkvara tootja, auto tootja? Kas isejuhtiva auto kasutuseks on vaja juhiluba? Kas seda võiks ka pime inimene saada?
Kui „asjade internet" levib, võib su külmik teatada su autole - kes omal käel sulle tööle vastu tuleb -, et piim on otsas ja tuleks läbi minna automaatpoest, kus piim on juba valmis pandud. Aga mis siis, kui kommunikatsioonivõrk, mis kõiki neid teateid edastab, rikki läheb või keegi hakib süsteemi ning tekitab sadade inimeste igapäevaelus kaose?
Muidugi tegeleme igapäevaselt peamiselt tänapäeval kerkinud küsimustega, aga üritame kogu aeg kaasata ka tuleviku teemasid, kas või eetilisest vaatevinklist, sest nii biotehnoloogia kui ka robootikaga kaasnevad mitmed eetilised küsimused. Hea meel on tõdeda, et ülikoolisiseselt ja ka välisprojektide kaudu kaasatakse meid rohkem ka teiste erialade tegevusse. Nii ühelt kui teiselt poolelt saadakse aru, kui oluline on tervikpilt, millesse kindlasti kuulub ka õiguslik regulatsioon.
Eesti on maailmas kuulus oma e-valitsuse poolest. Mis saaksime teha, et veelgi tuntumaks saada?
Olen Eesti e-Riigi Akadeemiaga (e-Governance Academy, eGA) koos töötanud juba mitu aastat, aga selle aasta jaanuarist olen seal ametis uuringute juhina. Säärane töökoht loodi seetõttu, et eGA on olnud väga hõivatud koolituste ja nõustamisprojektidega ega ole jõudnud pöörata piisavalt tähelepanu uuringutele ja akadeemilisele küljele, eriti mis puudutab muid alasid kui tehnoloogiat (õigus, muud sotsiaalteadused). Sellest ei ole Eesti e-riigile seni probleeme tekkinud, aga kui e-riigi olulisus kasvab, siis on tähtis mõelda selle olemuse ja nägemuse peale sügavamalt - mitte ainult igapäevaseid probleeme lahendades, kui need esile kerkivad. Peab aru saama, mida e-riik tähendab ühiskonnale kui tervikule, ja sellekohaselt tegutsema. Eestilt, mis kahtlemata on maailmas e-valitsemises esikohal, küsitakse sageli ka e-riigi eri aspektide uuringute ja teooriate kohta. On olemas uuringuid ja akadeemilisi programme, näiteks pakub TTÜ esimest aastat e-valitsemise ingliskeelset magistriprogrammi ja tehnoloogiaõiguse õppetoolis on e-valitsemine oluline teema. Mitmetes olemasolevates ja planeeritud akadeemilistes uuringuprojektides on e-valitsemine eri viisil esikohal. Aga siiski: e-riigi teoreetilisem, filosoofilisem ja akadeemilisem pool ei ole Eestis nii arenenud kui praktiline ja kahjuks ei ole me selle poolest nii kindlalt esikohal. Siin peab veel pingutama.
Just sel alal näen väljakutset lähitulevikuks: kuidas luua uutest tehnoloogiatest, näiteks e-valitsemisest, parem tervikpilt, kus teadusel ja ka filosoofial, eetikal ja inimõigustel on oluline roll. Seda tuleb teha nii teadustöö kui ka praktilise töö kaudu. Just nii, nagu mulle meeldib!
KOLLEEGI KOMMENTAAR
Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi direktor professor TANEL KERIKMÄE
Pea iga kord, kui tahan Katrinile helistada, küsin endalt, kus ilmanurgas ta õieti asub ja kas kellaaeg on kohane. Ta on alati kas kuhugi teel või peagi saabumas ega armasta Eestis viibides varajasi ärkamisi.
Katrin on isiksus, kes ruumi astudes sunnib ka võõrastel pead tema poole pöörama. See ei ole vaid karismaatiline välimus, stiilsed aksessuaarid ja väärikas rüht, vaid fluidum, mis annab mõista, et tegemist on ümbritsevasse maailma uudishimulikult suhtuva intellektuaaliga. Peale kadestamist väärt võime vabalt väljenduda paljudes keeltes (ja ta õpib neidki juurde), on Katrin võimeline leidma tee, mis viib sõnumi kuulajani. Mulle meeldib ikka vaadata, kuidas ta suhtleb erinevate inimestega, kuidas ta kohandub ja suhestub. See ei tähenda kaugeltki, et ta oleks konformist või sulanduja - vahel võib Katrin ebaviisakale või lihtsalt rumalale pikselöögina sähvatada vestluse hoobilt lõpetava argumendi. See, mida tema juures võidakse pidada vahel ehk ka arrogantsiks, on enesega hästi läbisaamine. Katrinil on põhimõtteid, mille üle ta ei arutle ja mis on osa temast - võta või jäta! Lai silmaring, elujaatav ja mõneti sarkastiline huumorimeel teevad Katrinist selle, kes ta on - akadeemiline impressionist, kes on vaba dogmadest.
Meie traditsioonilised igakuised õhtusöögid kesklinnas kujunevad ikka arvatust pikemaks. Läbi meie arutelude olen Katrinit paremini tundma õppinud ja õppinud temalt nooruslikkuse saladust: põlata tüdimust ja olla alati avatud uuele.
KATRIN MERIKE NYMAN-METCALF
• Sündinud 7. mail 1963. aastal Rootsis Stockholmis.
• Lõpetanud 1982. aastal Sigtuna gümnaasiumi ja 1986. aastal Uppsala ülikooli õigusteaduskonna juristina (rahvusvaheline ja Euroopa Liidu õigus).
• Kaitsnud 1999. aastal Uppsala ülikoolis doktoritöö teemal „Activities in Space - Appropriation or Use?" („Tegevus kosmoses -omandamine või kasutamine").
• Töötanud aastail 1993-1997 Uppsala ülikooli õigusteaduskonnas; 1999-2001 Riia juriidilises kõrgkoolis; osalenud aastatel 2006-2009 Euroopa õpingute instituudi ülesehitamisel Thbilisi riikliku ülikooli juures; aastast 2000 Eestis Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis, Audentese Ülikoolis ning Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonnas; praegu TTÜ õiguse instituudi tehnoloogia-õiguse õppetooli juhataja ja professor.
• Pidanud loenguid kümnetes Euroopa, Aafrika, Aasia ja USA kõrgkoolides - näiteks USA-s Stanfordis, Lõuna-Aafrika Vabariigi Witwatersrandi ülikoolis, Palestiina Birzeiti ülikoolis.
• 2014. aasta algusest e-Riigi Akadeemia uuringute juht; uurinud inimõiguste arengut ning võitlust isiku-ja rahvusõiguste eest Eestis aastail 1918-1994, rahvusvahelise õiguse, eriti kosmose-õiguse ning kommunikatsiooniõiguse probleeme, EL-i õigust ning laienemist rahvusvahelise õiguse seisukohalt, Ida-Euroopa haldus-, sõnavabaduse ning meediaõiguse küsimusi ja e-riigi õiguslikke aspekte; avaldanud ligi poolsada teaduslikku artiklit.
• Töötanud eksperdina Bosnia ja Hertsegoviinas meedia-, telekommunikatsiooni, inimõiguste ja teiste seaduste koostamisel; konsulteerinud ühtekokku rohkem kui 43 riigis.
• Tegutseb aastast 2002 vabakutselise rahvusvahelise meedia- ja telekommunikatsiooniõiguse konsultandina.
• Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu esimees; Rootsi Eesti Teadusliku Seltsi liige. Eesti Naisüliõpilasseltsi Rootsi koondise liige.
• Räägib eesti, inglise, prantsuse, rootsi, hispaania, saksa keelt, algtasemel bosnia (serbohorvaadi) keelt ning õpib araabia keelt.
Intervjueeris: Toomas Tiivel.
Allikas: 30.05.2014 Horisont.
