Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Õppejõudude arenguprogramm annab tudengitele parema hariduse ja õppejõududele paremad oskused
Tekst: Mari Öö Sarv
Kui tavaliselt annavad hindeid ja hinnanguid õppejõud üliõpilastele, siis iga semestri lõpp on ka vastupidise tagasiside andmise aeg: õppeinfosüsteemi (ÕIS) koguneb tuhandeid tudengite kommentaare ning antakse hinnanguid ja hindeid õpetamiskvaliteedi kohta. Õppejõud saavad selle põhjal enda õppetegevust analüüsida, võtta kasutusele uusi õpetamisviise ja saada veelgi paremaks. Tänavu sügisel käivitub TTÜs hea õppejõu arenguprogramm, mis suunab enesetäienduse teele ka neid, kes seda seni ehk oluliseks pole pidanud.
Õppeosakonna arendus- ja kvaliteeditalituse tagasiside spetsialist Marika Olander nendib, et alates 2015. aastast on tagasiside andmine üliõpilaste jaoks kohustuslik, mistõttu koguneb esinduslik hulk infot sellest, mis auditooriumides toimub ja mida saab paremaks teha. „Seni on olnud iga õppejõu enda valik, mida talle antud tagasisidega peale hakata ning kas ja kuidas end arendada. Nüüd tahame süsteemsemalt läheneda ja arenguvõimalusi läbimõeldult pakkuda,“ räägib Olander.
Kuidas saada heaks õppejõuks?
Võimalused end arendada on kõigil TTÜ akadeemilistel töötajatel, kuid arenguprogrammi käivitamisega ei luba ülikool kõige kehvematel õppejõududel kehvaks jääda. „Oluline on ühtlaselt hea tase. Meie paremad peavad saama veel paremaks ja nõrgemad väga heaks,“ ütleb TTÜ õppeprorektor Hendrik Voll (pildil).
Üliõpilasesinduse juhatuse liige haridusvaldkonnas Jekaterina Masenko märkis, et tudengid valivad tagasisidestamiseks välja just need õppejõud, kes on hästi meelde jäänud, olgu siis hea või halva pärast. „Tudengid loodavad, et antud programmiga on nende arvamusel rohkem mõju hariduse kvaliteedi parandamisel ning võimalus sellega otseselt kaasatud olla ja vastutada,“ ütles Masenko.
Arenguprogramm näeb ette, et õppejõu kohta antud tagasisidet analüüsivad kõik osalised – üliõpilased, programmijuht, iga õppejõud ise ja tema otsene juht, lähtudes ka kolleegide arvamusest. Probleeme igati ning süvitsi analüüsides selguvad konkreetsed arenguvajadused ja leitakse asjakohased täiendkoolitused või muud arendavad abinõud. Esimeseks lakmuspaberiks on järgmise korra tagasiside.
Üliõpilasi esindava Masenko sõnul ei ole olemas kindlat faktorit, mis teeks kellestki halva õppejõu. „Suurimaks probleemiks võib pidada ehk liigset enesekindlust ning enesearendamisele vastu olemist. On jäänud mulje, et täienduskoolitusi peaksid läbima need, kes on justkui midagi valesti teinud. See ei ole aga üldse tõsi – nii nagu õppejõud eeldavad üliõpilastelt iseseisvat tööd ning enesekeskis nokitsemist, tahaksid ka üliõpilased, et nende õppejõud astuksid aeg-ajalt kõrvale ning vaataksid oma töö üle,“ rääkis Masenko.
Marika Olanderi sõnutsi tuleb tagasisideküsitlustest selgelt välja, et kõige kõrgemalt hindavad üliõpilased neid õppejõude, kes on õpetanud 1–5 aastat. Põhjus on väga lihtne: nende õppejõudude hulgas on kõige rohkem noori, kelle doktoriõppekavas oli kohustusliku ainena kõrgkoolididaktika – teisisõnu, nad on õppinud õpetama.
Samas on meil akadeemilisi töötajaid, kellele on õpetamiskohustus tulnud alles ülikoolis töötamise käigus, mistõttu pole neil sobivat ettevalmistust. Lisaks annab TTÜs üliõpilastele loenguid tähelepanuväärne hulk tippspetsialiste, kellel on praktikutena küll kõige kaasaegsemad teadmised õpetatavast valdkonnast, kuid arusaadavalt pole nende pedagoogilised oskused sama kõrgel tasemel. Kõige kiirem ning ilmselt ka mugavam viis oma oskusi parandada, on võtta eeskujuks kõige paremat tagasisidet saavad kolleegid – ilmselgelt teevad nad midagi teisiti ning tasub uurida ja õppida, milles on nende edu saladus.
Hea õppejõu arenguprogramm eraldab õppejõud üliõpilaste ÕISi-põhise tagasiside põhjal nelja rühma: tipud, nõuetele vastavad, parendamist vajavad ja puudulikud. Arenguprogrammi loomulik osa on, et kõigile, nii parimaile kui ka nõrgimaile, pakutakse võimalusi enesearenguks.
20% kõige kõrgemalt hinnatud õppejõud on eeskujuks teistele ning neid julgustatakse oma kogemusi ja oskusi teistega jagama. 20% parima hulgast nomineeritakse tippõppejõud ja valitakse aasta õppejõud, neid tõstetakse esile tutvustavate artiklitega ning plaanis on ka hea õppejõu stipendium, et parimad saaksid end pedagoogiliselt veelgi täiendada, nt osaleda mõnel rahvusvahelisel kursusel, konverentsil või töötoas.
Hindamisskaala vahemikku 25–80% kuuluvad õppejõud vastavad nõuetele, nad saavad õpetamise ja juhendamisega hästi hakkama ning üliõpilaste konstruktiivset tagasisidet arvestades leiavad ise sobivad võimalused enesetäienduseks ja parandavad enda vajakajäämised.
10–25% madalamalt hinnatud õppejõudude kvaliteet vajab parendamist ja neil tuleb osaleda vähemalt ühel täiendõppe või muus arendavas tegevuses. Konkreetsed vajakajäämised leiavad õppejõud ja tema otsene juht koostöös ning edasiminekut hinnatakse järgneva aasta arengu- ja karjäärivestlusel.
Arenguprogramm sõnastab, et 10% kõige madalamalt hinnatud õppejõudude töös esinevad puudused ning programmijuhtidel on õigus neid õppetöösse mitte kaasata – puudulikust õpetamisest poleks ju üliõpilastele mingit tolku. Hariduse kvaliteedi töögrupp arutab puudused läbi ning esitab üliõpilaste ettepanekud õppekvaliteedi tõstmiseks programmijuhile ja õppejõu juhile. Juht ja õppejõud koostavad tähtajalise tegevuskava puuduste kõrvaldamiseks ning õppejõud kasutab vähemalt kahte õpetamispädevust tõstvat ja arengut toetavat meedet, vajadusel rohkem. Uuesti hinnatakse õpetamiskvaliteeti aasta pärast ning positiivseks loetakse, kui tagasiside on parem kui 10% kõige madalamalt hinnatud õppejõududel.
Õpikäsitlus areneb pidevalt, hea õppejõud koos sellega
Nagu öeldud, kulub pidev enesetäiendamine ära kõigile õppejõududele, sest õpikäsitlus muutub pidevalt. Muutub ka õppija: tänane tudeng on hoopis teistsugune õppija kui üliõpilane 20 aastat tagasi. Samuti on mõneti erinevad humanitaar- ja reaalteaduste õppijad ning nende õpetamise meetodid. Näiteks pole võimalik täppis-, arsti- ja tehnikateadustes arvestada õhinapõhise õppega, sest vastutus on liiga suur. Valemid õhinapõhiselt pähe ei tule ning on asju, mida tuleb lihtsalt teada – me ei saa endale lubada, et meie vilistlased loovad lahendusi, mis on ebakvaliteetsed või suisa eluohtlikud.
Mullu ülikoolis tehtud uuring TTÜ õppejõudude pedagoogilisest kompetentsist kinnitas, et kõige rohkem vajatakse teadmisi uuest õpikäsitlusest: millised on sobivad didaktilised mudelid, millised on erinevad hindamismeetodid jne. Ülikooli uues metoodikalaboris saab neid ja palju teisi teemasid käsitleda kas seminari, õpitoa või individuaalse konsultatsiooni vormis. Kümnete uusimate tehniliste võimalustega metoodikalabor on eksperimentaalauditoorium, mis pakub õppejõududele, mentoritele, koolitajatele ja õppijatele kaasaegset õppekeskkonda, seal saab läbi viia aktiivõppemeetoditel põhinevat erinevas vormis õppetööd – loenguid, rühmatöid, seminare.
Arenguprogrammi tagamaad ja sisu
Küsimus õppetöö kaasaegsusest ja kvaliteedist on muidugi TTÜs siis alates aastast 1918. Personali arengut on toetatud ja suunatud pidevalt, kuid muutused ühiskonnas ja tehnoloogias nõuavad ja võimaldavad senisest kiiremat reaktsiooni.
Pärast 2014. aastal toimunud institutsionaalset akrediteerimist ülikoolis analüüsiti välishindajate märkusi ja soovitusi ning vastavalt nendele tehti muudatusi ka personali arendus- ja koolitusvaldkonnas. Moodustati personali arendus- ja mobiilsuskeskus, mille põhiülesandeks sai ülikooli erinevate struktuuriüksuste arendustegevusega seotud spetsialistide koondamine ühisesse võrgustikku ja selle töö koordineerimine. Tihedas koostöös Eesti inseneripedagoogika keskuse ja õppeosakonnaga asuti edasi arendama õppejõudude kvalifikatsiooni tõstmise ja hindamise süsteemi. Võttes eeskujuks nii meie võrdlusülikoolide kui ka teiste tehnika- ja tehnoloogiaülikoolide akadeemiliste töötajate pedagoogiliste pädevuste tõstmiseks välja töötatud programmid ning kõrvutades neid Euroopa Komisjoni soovitustega õpetamise ja õppimise kvaliteedi parandamiseks, tekkis selgem ettekujutus, milliseid pädevusi tuleks edasi arendada ja kuidas seda teha.
TTÜs saavad akadeemilised töötajad end täiendada näiteks kõrgkoolididaktika, sotsiaalsete ja suhtlusoskuste, aktiivõppe meetodite, õppematerjalide ja -vahendite kaasajastamise alal. Kaasata saab mentoreid, külastada tunnustatud õppejõudude loenguid ning täiendada end konverentsidel ja kursustel teistes ülikoolides.
Toetavad meetmed TTÜ õppejõudude arenguprogrammis tuginevad mudelile 70/20/10 – olulisem osa ehk 70% uusi teadmisi ja oskusi saadakse läbi töökohal õppimise, 20% arendavatest suhetest ja kõige tagasihoidlikum osa on koolitustel, konverentsidel, seminaridel. Seetõttu ongi nii oluline, et kõrgelt hinnatud pedagoogiliste oskustega õppejõud annaksid oma teadmisi ja kogemusi kolleegidele edasi ning oleksid mentoriks alustavatele õppejõududele.
Mängu tulevad head tavad
Uue kõrgharidusseaduse eelnõu kohaselt peavad üliõpilased lähtuma õppetöös akadeemilise eetika põhimõtetest ja õppimise heast tavast. Õppimise hea tava on sõnastanud Tartu Ülikooli üliõpilasesindus ning TTÜs on sõnastatud esmased õpetamise hea tava põhimõtted:
Hea õpetamine
- põhineb teaduslikul mõtteviisil;
- on õppimiskeskne, toetades loovust ning ettevõtlikkust;
- kujundab valdkonna eetilised tõekspidamised, hoiakud ja vastutustunde;
- seob õpitava reaalse eluga;
- on kantud teist inimest väärtustavast suhtumisest nii õppijaisse kui ka kaasõppejõududesse;
- on kaasav, tuginedes koostööle erinevate valdkondade üliõpilaste ja õppejõudude vahel;
- pürgib kaasajastatud erialase ja didaktilise meisterlikkuse poole.
Tõrvatilgad hariduse meepotis
Halvad kogemused kipuvad alati kauemaks meelde jääma kui paremad. Mõni eriti ebameeldiv seik võib koolile saatuslikuks saada, kui üliõpilane hakkab valima, kuhu edasi õppima minna.
Vahel üritavad üliõpilased oma aineid ümber tõsta või asendada, et mitte võtta ainet, mida annab „halb“ õppejõud. Kui aga on juba ette teada, et saadakse kehvapoolne õpetaja, tullakse kohe esimesse loengusse halva eelarvamusega, mida hiljem muutma hakata on väga keeruline.
Kõige tähtsam sellistes olukordades on ülikoolipoolne sõnum, et üliõpilaste arvamusi ja tagasisidet hinnatakse ning väärtustatakse. Palju raskem on pahaks panna õppejõudu, kes üritab end igati arendada ning teeb vahel vigu, kui õppejõudu, kes kordab samu vigu aastast aastasse, vaatamata talle pakutud võimalustele end parandada.
| Üliõpilasesinduse juhatuse liige haridusvaldkonnas Jekaterina Masenko |  |
